Pildid,, ikka ja veel ja ainult kassidest

Eile oli sõbrapäev. Kallim tõi nii kena tulbikimbu. Hommikul avastasin aga, et pooltele lehtedele on ribad sisse tõmmatud ning õisi on näritud :S Ühesõnaga Niru hoolsalt närib lehti ja tõmmab neid katki ja Kessu krõmpsutab õisi :P Nad ise on endaga rahul.

Alustasn nädalavahetusel väikse "gardigani" tegemist. Tundus väga lihtne aga teostus oli alguses mu blondile ajule väga keeruline. Kõige hullem on kaeluse tegemine kuna kuigi lõng oli sama jämedusega nagu originaalmustris ja heegelnõela number oli ka õige, jäi kõik ikkagi ülisuur. Ühesõnaga palju harutamist. Teisel katselt võtsin igalt küljelt 3 silma vähem ja nagu tuligi enam vähem õige. Täitsa ok läheb siis kui ääred on samuti ära heegeldatud ja jupp äärtki tegemata veel.

"gardigani" tegemise vahepeal leidis Niru hea mõtte mängida mu lõngadega. Kuna kampsikust jäi pisike jupp sinist lõnga järgi ning sellest heegeldasingi talle kibin-kabin hiiretaolise asja. SIlmade ja ninaga vaeva ei näinud aga saba tuli uhke:D Niru omastas selle kohe enda omaks ning teisi ei luba selle lähedalegi.

Sellel ajal kui mina heegeldan, magab üks nott magusat und.

Kiisudel on ilusad kohevad sabad kui nad koera näevad :)

Talv Nevakses (jätk)

Jälle sai käidud metsavahel kondamas. Ei saa jätta pilte üles panemata!

Ilus talv tuli maha (natuke hilinenud postitus)

Need kõige paremad kassid

Nähtavasti võiksin kassidest kirjutada palju - väga palju. Miks? Sest elades koos kolme, nähtavasti kõige kiftima, kassiga, juhtub palju. Aga üldiselt võiksin lihtsalt taevani kiita nende siirust, armsust ja kõige naljakamaid iseloomujooni.

Saatuse tahtel ja meie südamesoovil on nüüd me peres juba kolm kassi. Aga see on ka nüüd maksimum, mida me ületama ei kipu:D Aga enam ei oskakski kellegita neist kuidagi elada.

Küll on mõnus need kaisukarud omale kaissu korjata ja nende mõnusat pehmet kasukat paitada. Jah, nad söövad palju, ja jah, liivakasti puhastamine pole kellegi meie lemmiktegevus, aga kui vaadata neid pisikesi silmakesi ja pehmeid käpakesi siis ununevad sellised "pisiasjad"

Loomad on lihtsalt võrratud. Nad ei peta sind kunagi, nad on siirad, ei vaidle sulle vastu, kuulavad sind ja päris tõsiselt - avaldavad oma arvamust sind mitte kunagi solvates, kuid öeldes tõtt!

Mu ja meie kassid on mind lohutanud absoluutses igas olukorras- on selleks olnud siis südamevalu, kõhuvalu, pettumus, lein. Samamoodi on nad jaganud ka iga rõõmu, armastust ja kõike muud head.

MinuMeie kassid: Pipik, Sessu, Kessu, Niru, Paksu on kõik lihtsalt meie väikesed silmaterad ja inglid taevas.

Kassid ei pea sinu tunnetest aru saamiseks nägema su pisaraid, kuulma su nuttu/naeru, ei pea kuulama pikki halasid vms. Nad lihtsalt teavad, kui midagi on väga hästi või väga halvasti. Nad teavad täpselt, millal nad võivad tulla oma pisikeste poriste käpakestega su uuimate riiete peale, ja teavad, et sa ei pahanda nendega sest nemad ongi kõik, mida sa sel hetkel vajad.

Ma armastan kõiki loomi! Päris tõsiselt! Lihtsalt kassid mõistavad ka mind. Loomulikult seda teeb ka mu kõige kiftim koeranässu Mihkel ja seda on teinud ka minu kaks väikest meriseainglit Bollyt.

Vahel ma mõtlen, et kas me saaksime elada täisväärtuslikku elu elades vaid koos mõne loomaga. Saadest temalt seda kõige tähtsamat tuge ja toetust. Nemad ju ei reedaks sind kunagi! Seda ei või aga öelda mitte ühegi inimhinge kohta. Inimestes on nagu loodud petma, loomad olema igavesti truud, sest nemad ei hooli rahast, väljanägemisest või uutest tuultest. Nemad hindavad stabiilsust ja teavad, kes seda neile pakkuda saavad ja vaid selle pisikese kindlustunde eest on nemad nõus andma endast kõik - vaid sinule!

Hobused ja Põdrad

Seekord ei alusta me tänasest vaid eilsest.

Eile oli selline täitsa tavaline sügispäev Soomes : tuuline, külm ja päiksepaikseline. Ühesõnaga, tööpäev nagu iga teinegi. Õnneks oli ikkagi õhtul trenn ka:D Seal sai terve nädala pinged maha väristatud. Õppsime jälle igasuguseid uusi huvitavaid samme ja värke:D

Peale seda läksime Vermo hipokale võistlusi vaatama. Nii külm oli! Hea, et ma panin selga nii palju sooje riideid kui veel kodust leidsin:D Aga muidu oli päris tore. Üks Eesti hobune (Kallikese isa hobune) võitis ühe võistluse, päris lahe:P Koju jõudsime alles enne kahtteist, sõime vähe torti ka ja:D Aga õnneks järgmine päev, ehk siis täna, oli hommikupoolik vaba. Jess, lõpuks saab kaua magada:D

Jess, lõpuks sai kaua magada:D Või kui hiliseks keegi peab kella üheksat. Tööle pidin minema ka alles üheteistkümneks. Nii jõudsin söögigi valmis teha, kõht oli kohutavalt tühi. Tööl oli ka nagu ikka, selline rahulik päev. Aga viimase teraapia ajal nägin põtru:D päris lähedalt ja päris metsast:D Alguses tükk aega mõtlesin, et hobune koos inimesega:D läksime mööda ja siis alles küsisin, et kas ma nüüd näen valesti või ongi põdrad:D ikka olid:D Hea, et hobune neid ei näinud, muidu oleks ta lolliks läinud :D

Aga nüüd tahaks kohutavalt jäätist:D Ja Kismeti zokolaadi, äkki saab täna poodi minna:D Yeee

Meie talli kõik hobused (üleval vasakul - Wellu, üleval paremal - Kultsi, All vasakul - Urppi, all paremal - Fusse)

Wellu

Urppi

Wellu

Urppi